4 KUUD, 3 NÄDALAT, 2 PÄEVA / 4 LUNI, 3 SAPTAMANI SI 2 ZILE
PAAVSTI PELDIK / EL BANO DEL PAPA
ARMASTUSLAULUD / LES CHANSONS D’AMOUR
TAEVASILM / GUN CHUNG
MU ISA, MU JUMAL / HOFSHAT KAITS
KODUTEEL / LUO YE GUI GEN
MINU VEND ON AINUS LAPS / MIO FRATELLO E FIGLIO UNICO
VEELIILIAD / NAISSANCE DES PIEUVRES
LIHTSAD ASJAD / PROSTÕE VEŠI
XXY

Esmapilgul tundub, et 2007. aasta filmielu koosneb sel suvel kassat teinud Hollywoodi hittidest. Näib, et aktsiakapitali kullakambrite toel on meelelahutuskino kõik muu kõrvale tõrjunud. Kuid ajalukku jääb see aasta hoopis teistel põhjustel.
Jah, kõikjal olid uuslavastused, järjed ja kohandused, kuid ka sügavama ja mõtteid tekitava filmi jaoks oli see kõikjal maailmas hea aasta. Suur osa sellest oli pärit väljastpoolt suuri filmikeskusi. Festivalilavadel on põnevust tekitanud Iisraeli, Uruguay ja Rumeenia filmid. Ja muidugi ei või unustada, et ka Eestile oli see omamooodi piiritähiseks: esimene Eesti film - Kadri Kõusaare “Magnus” - jõudis Cannes’i festivali ametlikku programmi. Sellised edulood meenutavad meile, kui palju andeid leidub kõikjal maailmas. Veel leidub lugusid inimlikkusest ja lootusest, mis nõuavad, et neid kuuldaks.

Liiga sageli unustatakse ära ainulaadne kinoinstitutsioon, mis neid hääli maailmale kuuldavaks teeb – filmifestival. Sellised festivalid on rahvusvahelise filmiäri tuksuv süda. Just nemad ei lase meis tekkida pessimismi tõelise kirega tehtud filmide tuleviku suhtes.

Screen on uhke selle üle, et meid on kutsutud andma oma panust Pimedate Ööde Filmifestivali programmi.
Me loodame, et meie sadu filme kõigist maailma nurkadest läbi vaadanud kriitikute valikud peegeldavad rikast filmiaastat. See on mitmekesine valik, kust leiab Hong Kongi action’it (“Taevasilm”), muusikali (“Armastuslaulud”) ja Hiina road movie (“Koduteel”). Siin on Kuldse Palmioksa võitja, Cristian Mungiu film “4 kuud, 3 nädalat, 2 päeva” - üks raskemaid filme mistahes auditooriumile - ning haarav, parimaid Itaalia traditsioone järgiv komöödia (“Minu vend on ainus laps”). Siin on kaks väga erinevat lähenemist teismeliste ängile ja seksuaalsusele (“XXY”, “Veeliiliad”) ja suurepärased pere ja isiklike valikute teemalised karakteriuuringud (“Lihtsad asjad”, “Mu isa, mu jumal”). Igaühes neist leidub isiklik nägemus, võimendatud nii, nagu ainult film seda võimaldab. Ma loodan, et nad pakuvad naudingut, üllatavad ja esitavad väljakutse igaühele, kes neid vaatab.

Kuid filmifestivali eesmärk pole mitte ainult näidata tänaseid parimaid filme. Festivalid on ka uute talentide esilekerkimise kohaks. Mõned neist filmitegijatest juba töötavad sellel alal ja loodavad festivali käigus tõmmata endale maailma tähelepanu.
Kuid me loodame, et meie valikut vaatav publik saab innustust haarata kaamera ning rääkida meile oma lugu.

Michael Gubbins
Editor, Screen International