ROOLIS ON MINU NAISE ARMUKE / ANE EUI AEIN EUL MANNADA
RÄPANE KARNEVAL / BI YEOL HAN GEO RI
AASTATE TAGANT / CHUN NYUN HACK
NAINE RANNAL / HAEBYONUI YOIN
M / EN
KAHETSUSETA / HUHWAEHAJI ANAH
KÕRBEUNISTUS / HYAZGAR
SALAJANE PÄIKESEPAISTE / MIRYANG
EI IIAL IGAVESTI / NEVER FOREVER
KAHEVAHEL / SAI E SEO
KUNINGAS JA KLOUN / WANG UI NAM JA
MA OLEN KÜBORG, KUID SEE ON OK / SAIBOGUJIMAN KWENCHANA

Korea filmitööstus on Jaapani ja Hiina kõrval üks vanemaid - esimesed filmid jõudsid kinodesse 20. sajandi alguses ja kohe pärast seda alustati ka filmitootmisega. Mõistagi, nagu kõigis pikkade traditsioonidega filmimaades, on siingi olnud paremaid ja halvemaid aegu, loomingulisi tõuse ja mõõnasid.
Rääkimata sellest, et tegelikult saame me alates 1940-ndatest rääkida vaid Lõuna-Korea filmist, sest ehkki Põhja-Koreas tehakse filme, ei ületa need kahjuks riigipiire ja nii ei tea pea keegi, mis toimub raudsete kardinate taga.

Pärast 1950-60ndate nn. ’kuldajastut’ kadus ka Lõuna-Korea film rahvusvaheliselt areenilt ja tuli sinna plahvatuslikult tagasi tegelikult alles 90ndate lõpus, mil hakati väntama kodumaiseid menufilme. Tekkisid esimesed kohalikud kassahitid: “The Ginkgo Bed” (1996), “Shiri” (1999), “My Sassy Girl” (2001) ja “The Way Home” (Kodutee, PÖFF 2002). Hollywood oli seljatatud: kõige populaarsemateks kujunesid omamaised kassafilmid, mis kogusid enam kui 10 miljonit vaatajat.

Vanasõna "raha teeb raha", töötas ka selles kontekstis hästi: hakati ehitama uusi kinosid ja riiklikul tasemel panustati arenevasse Korea filmitööstusesse.
Resultaadid ei andud ennast kaua oodata. Korea rahvusvaheline filmiedu ja tunnustus suurtel festivalidel ei jäänud tulemata: režissöör Lee Chang-dongi film “Oaas” võidab 2002. a Veneetsias ühe peaauhindadest; “Vana poiss” (rež. Park Chan-wook) saab ühe peaauhindadest 2003. a Cannes’is ning 2004. a Kim Ki-duk “Samaaria tüdruku” eest Berliinis Hõbekaru ja “Tühja maja” eest neli auhinda Veneetsias. Need neli filmi tähistasid avangardi sündi.

2007. aastal leiab aga taas aset oluline pööre. Eluõiguse on saanud ning publiku ja festivalid on vallutanud väikesed, madala-eelarvelised, äärmiselt omanäolised autorifilmid “Secret Sunshine” (Salajane päikesepaiste), “Driving With My Wife’s Lover” (Roolis on mu naise armuke), “Woman on the Beach” (Naine rannal) jne.

Tänase päeva seisuga on kindel, et Korea on kahtlemata üks võimsamaid ja huvitavamaid filmimaid maailmas, kus puhaste žanrifilmide ja suurte kassahittide kõrval tehakse ülimalt huvitavat autorikino, animafilme ja dokumentaalfilme.
Korea uus laine (nii seda maailmas kutsutakse) on sündinud eelkõige tänu õigele ja kontsentreeritud rahastamispoliitikale, uut tüüpi stsenaariumitele ja tihedale konkurentsile režissööride hulgas, mis on neid sundinud edasi õppima ja ennast välismaal täiendama. Mitte väikest rolli ei ole selles mänginud ka Pusani ja Jeonju filmifestivalid, mis filmitootmise madalseisu ajal tekkinuina on aastaid näidanud maailmaparemikku kuuluvaid filme, luues sellega vajaliku taustsüsteemi.
Tiina Lokk
Programmi koostaja